JOHANNA HOMMIK

(kirja pandud 2003 aasta talvel)

Johanna ärkas mingi võõra heli peale. See nagu kriiksus ja kriipis korraga. Ta vaatas pööningukambri aknast välja ja nägi vanaema Ellenit, kes vanaaegsel moel hoidis kinni kaevu küljes olevast torust, mida ta kaevuvinnaks nimetas ja liigutas seda üles ja alla. Korraga on tulnud õppida nii palju uusi sõnu. Isegi sõna „pööning“ tundub nii naljakas. Kaks ööd venivad pikalt ja tumedalt. Huvitav, mõtles tüdruk, kuidas on saksa keeles pööning. Ta oli kokku juba neli aastat koos isa-emaga Brüsselis elanud, seal koolis käima hakanud ja mõtles alati esimestel koolivaheaja päevadel saksa keeles. Nad Emmeliinaga, kes on tema tegelik vanaema, vahest isegi moonutasid meelega eestikeelseid sõnu ja Emmeliina ütles, et kolmekümnendatel aastatel eelmisel sajandil, kui preilid tahtsid peened olla ja linnast maale tulid, siis rääkisid nad sellist segakeelt. Näiteks tuli üks preili suvel koju käima, nägi reha maas, tahtis peen olla ja küsis: mis asi see küll on. Keegi ei vastanud ja siis ta astus kogemata tagurpidi pandud rehapiidele peale ja sai lopsu vastu pead. Kuradi reha, hüüdis preili suure vihaga. Vot niisugused olid vahest Emmeliina jutud ja neid võis Johanna kuulata lõpmatuseni. Emmeliina oli need kõik oma vanaema Netelt kuulnud ja isegi üles kirjutanud, aga kuulata oli põnevam kui üksinda lugeda .
Niisiis pumpas vanaema Ellen kaevust vett kõige vanaaegsemal moel ja ei kasutanud vanaisa Andrese tehtud süsteemi. Ellen on juba kaheksakümmend viis ja ütleb, et kui käed enam ei liigu, siis pole mõtet voodist välja tullagi, et lõugade lõksutamisega saavad teised ilma temata ka suurepäraselt hakkama. Eks ta tahab ennast ikka veel vajalikuna tunda, sest Tom ju joodaks hommikul loomad ära, aga vanaema Ellen ei lase.
Hoi-hei, küll on maal ikka vahva, võib niisama ilma korralikult riidesse panemata alla minna ja isegi õue, kui just Tomi pole ligidal. Vanaisa Johanna ei pelga, aga Tom on ikkagi võõras meesterahvas ja Johanna peen noor daam Brüsselist nagu Emmeliina tavatseb öelda, kui talle sõbrannad külla tulevad.
Trepist alla minnes, õieti mööda triibulist põrandariiet (jälle uus sõna) pepu peal alla lastes maabub väike preili viimaks kööki. Köök on nagu eelmise sajandi lasteraamatutest võetud, sest Emmeliinale meeldivad kangesti Astrid Lindgreni raamatud ja ta tahtis endale kõike nii samuti. Selle ta sai, aga vanaisa Andres tahaks kindlasti midagi moderniseerida, kuid Emmeliina ei luba. Tema jaoks on sõna „arhailine” nii ilusa kõlaga, et ta on isegi nõus talvel pliidipuid kuurist tuppa tooma ja ise tule pliita alla tegema, nii oli vanaema Nete öelnud. Ja siis istub Emmeliina pliita ees paku peal, vaatab tulle ja meenutab, kuidas tema oli Johanna vanune ja aastaks oli tuhat üheksasada kuuskümmend viis.
Praegu tahab Johanna ka Emmeliina moodi olla ja istub samuti paku peale ja vaatab läbi pragude tuld. On natuke naljaks ja natuke õudne kuidas leegid puid õgivad, aga seal käib neil mingi seaduspärasus ja omamoodi salapärane elu, seal pliidi all. Emmeliina on seljaga Johanna poole ja keerab just pannil kooki ümber. See on tähtis tegevus, sest arhailisel pliidil on päris tuli all ja mõtle kui pannkook ikka sinna tulistele rõngastele potsatab. Pannkoogi tegu kuulub raudselt Emmeliinaga kokku ja samuti see punaste mummudega kleit. Selle ütles ükskord välja Johanna isa Silver, et tema mäletab oma ema, tähendab Emmeliinat ikka punasemummulise kleidiga. Vahest tundub Johannale, et tahaks minna salaja Emmeliina kappi sorima ja vaadata, kas seal ka teisi riideid on, peale punasemummuliste. Muidugi ta teab, et on, sest Emmeliina armastab vanaaegseid maani seelikuid ja velvetpükse koos pitsiliste pluuside ja roheliste kaabudega.
Küll on maal ikka tore ja Brüssel koos linnakäraga kaob olematusse. Muidugi on veidi kahju, et ema ja isa veel puhkust ei saanud, aga keegi peab ju suurt raha teenima, kuigi vanemad nimetavad seda Eesti riigi teenimiseks, sest mõlemad on sõjaväelased. Ja nii nad elavad juba neli aastat välismaal ja ainult väga suurte pühade ja sünnipäevade ajal saavad maale tulla.
Ega isa Silver eriti tahagi, ta on nii eurostunud nagu ütleb Emmeliina. Silver hakkab kohe majandama ja siis nad vanaisa Andresega vaidlevad ja teevad oma süsteeme nii et keegi pärast seda tükk aega ei oska arvutit käima panna ja telefoniühendus on katkenud.
Ohoi, on ju suvi, aga mina istun siin pakul ja vahin tuld nagu vanamutt! Johanna hiilib tasahilju välja ilma et Emmeliina märkaks tema poolikut ja mittepreililikku välimust.
Suur suvi on käes... kõik oleks hästi, aga asi tahab harjumist.
Siin on alati nii palju rahvast kes kõik pärivad midagi ja räägivad kogu aeg omavahel ja on nii rõõmsad ja jutukad ja naeratavad. Brüsselis on ka palju rahvast igal pool tänavatel, aga seal ei pea kellelegi otsa vaatama ega teretama ja vastama küsimustele kuidas magasid, kas hästi. Sirje ja Silver, see tähendab Johanna ema ja isa, ei küsi kunagi niimoodi. Ainult siis Silver muutub paari päevaga maal hoopis teistsuguseks, aga ta jõuab alati enne linna ära minna kui see muutumine ta päris ära muudab, sest puhkus lõppeb otsa. Sirje on rohkem enda moodi, olgu siis maal või suures linnas, aga tema pole ka nii kõrgel sõjaväelisel kohal, kui isa.
Johanna mõtleb kõik selle rahva veelkord üle.
On vanaema Ellen, kes on tegelikult juba Johannale vanavanaema. siis Emmeliina, see tähendab vanaema Elleni tütar ja isa Silveri ema ja vanaisa Andres. Ja siis veel kari onusid. Rasmus, kes elab Münchenis ja tegeleb seal suure ja tähtsa projektiga. Muidu on ta täitsa tore, aga nagu Emmeliina ütleb: juba üle kolmkümmene, kuid naist ega lapsi ei paista kusagilt.

Järgmine on onu Günter. Kristit ja Günterit Johanna kardab veidi. Mis sest, et nad elavad kõrvalmajas, aga nende maja on nii modernne ja klaasist ja nad ise on ka nagu teiselt planeedilt, eriti onu Günter. Kristiga saab küll jutu peale kui tal on aega oma koolitööde juurest välja tulla, aga Günter ainult õpib ja õpib, ise kahvatu kui kartuli-idu ja pole päikest näinudki. Günter on juba magister ja peaaegu üle maa kuulus arhitekt ja Kristi on sisekujundaja ja nad on üldse üks paras paar ja lapsi neil ka veel ei ole, sest kujundamise juurest ei ole aega titeteoga tegeleda nagu ütleb Emmeliina. Aga Kristi on alles 22 ja aega küll, sest ema Sirje oli 35 kui Johanna sündis ja paremat ema ja elu ei saa ta ka muinasjutus endale soovida. Mis sest, et isa Silver Sirjest kümme aastat noorem on, nii hästi ei saa isegi Günter ja Kristi läbi, sest Günter vingub tihti Kristi kallal igasuguste värvilahenduste pärast ja õiendab et Kristil on liiga eestilik maitse. Selle peale vihastab Emmeliina ja ütleb et Kristi ongi õige eesti tüdruk ja oma euroopa maitsega sõitku Günter potilaadale. Nii põnev on kuulata kui nad Emmeliinaga kaklevad. Siis kasutab Emmeliina igasuguseid vanaaegseid väljendeid ja Günter muutub aina vihasemaks.
Aga nende maja seal männi juures, ainult läbi aia minna, on küll tõeline palee. Vot sinna tahaks oma Brüsseli klassi tüdrukud tuua. Günter projekteeris ja ehitas seda kolm aastat ja seda käiakse üle Eesti vaatamas ja kataloogides on see sees ja mitu auhinda saanud. Johanna küll ei kujuta ette, kuidas sellises elada, aga Kristi ja Günter paistavad rahul olevat välja arvatud need värvilahendused, mille pärast nad alailma riius on . Aga siis võtab Kristi Miku ja läheb suuri tiire tegema ja kui ta tagasi tuleb on lahendused paigas. Johanna ei saa senimaani aru kuidas loodus oma värvidega Kristile nii suurt mõju avaldab, et ta kõik need värvid paberile kanda oskab. Onu Lennart joonistab ka, aga tema teeb peenikesi kriipse ja moodustab nendest imepäraseid kujundeid, aga Kristi plätserdab suurtel pindadel ja välja tuleb midagi müstilist. Onu Lennart, see kõige noorem onu, peaks lähipäevadel koju tulema. Vähemalt nii arvas Emmeliina kui ta eile õhtul oma meile luges. Ta ütles,et Lennartil hakkab vist eluenergia otsa saama ja pange tähele, küll ta varsti siin on. Lennart õpib Amsterdamis ja Johanna ei ole teda kaks aastat näinud. Ta on üldse kõige noorem ja pesamuna ja isa Silveri lemmikvend. Vanaisa Andres nimetab küll teda tuuletallajaks ja nipernaadiks, aga millegipärast ootavad kõik teda alati nii väga.
Vanaema Ellen on hobuste joogiküna täitsa täis kallanud. Johanna vaatab vees oma peegelpilti ja talle tundub, et pats tahaks kammimist, aga maal võib ju endale ekstravagantsusi lubada nagu ütleb ema Sirje ja kammi pärast nüüd küll uuesti tuppa ei minda. Tallis on Miku nii mõnusalt rahulik, aga mitte teda ei tulnud Johanna vaatama. Kõrval lahtris on ju tema oma Pikuke. Kuidas sai küll vanaisa Andres lapsele nii kalli sünnipäevakingi teha ohkas ema Sirje kui ta kuulis,et vanaisa oli Johannale kümnendaks sünnipäevaks poni kinkinud. Aga tema on me ainuke, muigas vanaisa ja Johanna tundis kui tähtis on olla ainuke lapselaps.
Vanaisal endal on neli poega. Varem oli ta ka väiksest Kristist samamoodi hoolinud, aga Kristi kasvas suureks ja sai Günteri naiseks.
Oh, kas ma tohin Pikukese välja viia ja natuke sõita. Ilmselt ainult koos Kristiga, kes siis Miku sadulas istub, kaunis nagu alati, juuksed lehvimas. Pole viga, küll kasvan minagi nii vanaks ja ilusaks.
Emmeliina hüüab koogile ja imeväel ilmuvad kõik nagu lõhna peale: Günter ja Kristi tulevad vaieldes nagu alati, vanaisa Andres ja Tom on lõpetanud hommikused toimetused ja vanaema Ellen paneb taldrikuid lauale. Laudlina on siniseruuduline ja päike särab nii rõõmsalt tassidel ja virvendab piimakannul, et Johanna tunneb suurt õnnetunnet ja rõõmu isegi oma pika blondi patsi otsani. Günter tahab soolaseid hakklihaga kooke ja sellepärast on taldrikuid mitu. Tema koogid on suured ja rulli keeratud ja peal on hapukoor ja ketsup. Ta ütleb,et mitte keegi peale Emmeliina ei ole selliseid kooke välja mõelnud. Aga Kristile ja Johannale meeldivad pisikesed pruunid koogid, kuhu saab moosi peale panna. Tegelikult ei oska Emmeliina nii hästi väikseid kooke teha kui vanaema Ellen, aga täna oli lihtsalt Emmeliina kord.
Kord on siin majas, sest kui pere on suur, siis ilma süsteemita ei saa. Günter ja Kristi elavad küll omaette, aga kuna nad on vabakutselised, siis käivad meil söömas, kui nad just mööda maailma ei rända. Nende maja hallis on suur tiibklaver ja kui Johanna väga tahab võib ta neid klahve puutuda ja helisid kuuldavale tuua. Emmeliina auahnusel ei olnud piire, nagu ütles vanaisa Andres, kui ta nii Günteri, Lennarti ja Kristi klaverit mängima pani. Tegelikult on Kristi ka nagu pooleldi meie pere laps, sest ta käis meil juba viie aastasest peale. Muidugi on tal oma ema ja isa, aga nagu ütleb Emmeliina ei lähe kõigil nii nagu muinasjutus. Emmeliina on üldse Kristist väga palju hoolinud ja sellepärast tuligi temast nii tubli, peaaegu ideaalne. Kuigi Günter vingub tema kallal ei vahetaks ta teda ka kõigi maailma misside vastu. Isegi isa Silver ütles nii.
Johanna tunneb nii suurt õnnetunnet oma suure pere liikmena, et seest pisikesel südamel hakkab lausa valus. Ta vaatab Emmeliinale otsa ja küsib kas on nii võimalik, et korraga on nii valus kui ilus ja Emmeliina ütleb oma targa moega: see ongi elus tunne ja vanaisa Andres lisab et selline on ka elu tunne.
Õues kostab auto häält ja see ei saa võimalik olla, sest Emmeliina ei ole ju nõid, aga sisse astub Lennart ja temaga koos üks tüdruk ja Lennart läheb Emmeliina juurde ja ütleb, et eks sa teadsid, et ma täna tulen. Ja Emmeliina vaatab oma suurt pesamuna ja tundmatut tütarlast ja tema silmis ja südames on vist sama mis Johannalgi korraga valus ja ilus. See on Teele, ütleb Lennart, ma korjasin ta tee pealt üles, ta on nii üksi ja mõtlesin et toon ta siia.
Tüdrukud pole ju maasikad, neid ei korjata niisama pobiseb vanaisa Andres, aga on näha, et talle hakkab asi nalja tegema. Pere laua ümber suureneb. Onu Lennart tahab Günteri kooki endale ja Emmeliina peab veel tainast juurde tegema. Ma pole vist pool aastat kodus olnud, ütleb onu Lennart. Jõulude ajal olid viimati, teab vanaema Ellen. Kui kodust ära oled siis ei tunneta niimoodi aega...ütleb Lennart.
Noorel inimesel on ajal teine tähendus, ütleb Emmeliina.
Johanna pani mulle mõtte pähe teile veidi minevikust rääkida ja kuna see on ju meie kõigi lugu siis otsustasin,et räägin igal õhtul koos teie abiga ühe loo, kui te kuulda tahate. aga Silverile ja Rasmusele saadame need iga päeva meiliga, et ka nemad oleksid nagu juures ja kui nad tahavad, saavad asju parandada või ümber lükata. Aga te peate aru saama, et need lood on ikkagi läbi minu silmade ja igal ühel meist on oma vaatenurk ja selle nurgas oma lugu. Ükski lugu ei ole sarnane kuigi nimetaja võib neil olla üks, aga vaataja silmades ja südames pesitseb hoopis teine. Ja kui minu lood on pikad ja igavad, siis võiksime siia ju lisada teie väikseid ja lõbusaid lugusid. Kui te ainult neid välja rääkida raatsite.

ÜHE MAJA LUGU

Et kõike rääkida peaks vist ajas tagasi minema... lähme parem suurde majja, seal ei ole täna kedagi. Emmeliina ei käi meeleldi suures majas, sest seal on tal liiga palju mälestusi. Seal teevad tööd töölised ja Tom hoiab kõigel silma peal. Emmeliina nõiariik on aed ja aias nõiakoht. Ise ta seal nõiub ja toimetab ja ütleb, et tema on juba liiga palju näinud, et igapäevast tööd teha.
Niisiis suur maja.
Ta oli sellel 2003 aasta jaanuari õhtul nii armetu, nii kaitsetu, et juba teist korda sellel aastal ma ütlesin talle tere. Ära karda, ma tulen ja korjan su üles, sa ei pea niimoodi vedelema jääma.
Oh, lapsed, oleksite te seal olnud, tuul tuhises katkistest aknaruutudest ja põrand oli jääst libe nagu liuväli. Esimene kord kui läksin oli kell juba viis õhtul ja hakkas pimedaks minema, aga ma olin ikkagi ära käinud, tervitanud ja ära näinud. Teist korda läksin päeval. See oli aeg kui külma oli natuke rohkem kui tavalisel talvel, üle kahekümne. Nüüd tervitasin maja juba omanikupilguga, sest ma teadsin, et ta saab meile. Leidsin ühe ahju, mille ust polnud ära viidud ja hakkasin sinna tuld tegema. Kütsin viis tundi igasugu mahjäetud sodi ja mõtlesin välja kogu plaani, mida edasi teha. Emmeliina nägu muutub seda kõike rääkides tundmatuseni. Sellisena ei ole Johanna oma rõõmsat pannkoogivanaema näinud. Aga Günterit ja Lennartit ja Kristit ei näe see hirmutavat, sest küllap nemad juba teavad.

Maja oli niimoodi lagunenud juba 1998 aasta talvest peale, see oli siis, kui vallaametnikud sundisid meid välja kolima. Sügisel oli veel kõik korras ja isegi põrandariided olid põrandal. See kõik oli vastutustundetute ametnike süü, lisab vanaisa Andres. Emmeliina läks siis nagu katki ja sellest ajast saadik tundus talle alati et tema oli maja lagunemises süüdi, et tema ei olnud nii tugev, et hoida, päästa ja säästa. Lubasin mõttes majale, jätkab Emmeliina, et ma tulen tagasi nagu kokku lepitud ja nii on ka läinud, aga seda suurt maja ei saa ma ikka võtta ilma et ma mäletaksin milline ta oli enne hävingut. Sest meie pere toimetas seal enne väljaajamist pea kümme aastat ja sellest kõigest jõuan ma rääkida veel küll ja küll.

Nagu lubatud algas maja uuesti elluäratamise töö ja seda tulemust näete te praegu ja kogu see värk ei võtnud viit aastatki, mis on tegelikult uskumatu.

Nüüd on suures majas turismikeskus, tööd saab kümme inimest ja kõike juhivad Tom ja vanaisa Andres. Ööbimiskohti on 30 ja korraga saab neid kõiki sööta kui vaja. Vanaisa Andres oli nostalgiline ja restaureeris vana majaosa sellisena nagu see oli aastaid tagasi, st. 1990 aastal. Ise ta ju projekteeris need talad ja ripplaed ja hallid, servamata laudadest seinapaneelid. Ainuke, mis on juures, on saalis väike lava, sest lektoritele meeldib selline lahendus ja õhtuti saab seda pidudeks kasutada. Ükskord isegi mängis onu Lennart seal viiulit. Köök on muidugi euro, aga on veel väiksem ruum kaminaga. See ongi kogu vana osa, üle saja aasta vana palkmaja, nagu vanaisa Andres ütles.

Üleval pööningul on veel kaks eriti tähtsate külaliste tuba, sest seal tegi Emmeliina mööndusi ja majandas ise. Nüüd on need kambrid sellised vanaaegsed, kus on isegi silmipesukauss ja kann ja see on peaaegu nagu muuseum. Kui Emmeliina on väsinud, siis läheb ta otsauksest oma muuseumi kui seal turiste ei ole ja koristab ja setib oma käe järgi. Töölised austavad tema tahet, sest tema on kõige selle looja. Vanaisa Andres on muidugi ka, aga tema tegeleb töölistega iga päev ja teeb raamatupidamist ja majandab koos Tomiga, aga Emmeliina on kunstiinimene nagu ta ise ütleb. Talle ei sobi hall argipäevatöö, see muserdab teda ja hävitab loovuse.
Kümme aastat tagasi ta loovus hävitati ja siis olid need ajad, kus kõik lapsed aitasid Emmeliinal ennast leida.
Teine majaosa on pikk, kahekorruseline ja hilisem ehitus. See näis üpris igav ja siis mõtles Emmeliina välja, et päikesepoolsete ruumide jätkuks võiks saada talveaed. See annab meie sügisele – talvele looduses olemise tunde pikendust ja võimaluse kasvatada kasvõi pisikesi viinamarju. Sinna pääseb suvel ka suurest aiast.
Kahel korrusel asuvad külaliste magamistoad ja pesemisruumid.
Garaažipoolsest otsauksest saab mööda kitsast treppi veinikeldrisse.
Kui Rasmus koju tuleb, siis ta ikka räägib, kuidas tema selle keldri kartulimullast puhastas ja Silver ütleb, et see oli hoopis tema mõte ja see on nii lõbus kui nad vaidlevad, sest see veinikelder, kus Tom ja vanaisa koduveine hoiavad on väga cool paik. Muidugi on veel katlamaja kogu selle hoone kütteks ja väike armas saun tagumisest uksest, kuhu meie võime ka minna, kui Tomile ette teatame.
Vanaema Ellen elab pruunis majas. See on õue peal ja tegelikult on seal ka mitu tuba, aga seal on rahvas peamiselt ainult suvel ja Silveri, Sirje ja Rasmuse toad.
Silver rääkis, kuidas nad tegid Rasmusega paekivist teed ja treppi ja hoidsid seda maja väga. Sellepärast see ongi nagu nende oma, aga Johannale seal ei meeldi. See on selline igav maja ja põnev on seal ainult pööning, kuhu on kogundatud igasugust poiste vana modru, mida Emmeliina oma elamisse ei lase. Tema puhas majake, kus pööningukambris Johanna tuba on, see oleks nagu pelgupaik kõige halva eest. Sellepärast me söömegi alati seal Emmeliina köögis, mitte ei ole kokkade toidul. Kui Rasmus tuleb oma sõpradega, siis tema on suures majas, aga tema tuttavad on peamiselt sakslased ja nendele on euro vajalik. Nii et kokku on maju kolm pluss veel Günteri oma kuhu saab siis, kui aiast läbi minna. Õuel asub maja, mida kasutatakse garaažina. See on vist veelgi vanem, kui vana koolimaja, sest on paekividest. Emmeliina maja juures on pikk palkidest hoone, kus ühes otsas Selles majas elas kunagi ammu kooli direktori pere. Tall ja laut on samuti paekividest. Emmeliina uuris tarkadest paberitest, et seal oli vanasti talukoht, enne, kui kooli suurendama hakati ja hiljem saigi maja õpetajatele.
Edasi viib tee jõe äärde. Sinna pole palju maad, pole poolt kilomeetritki. Vesi on seal läbi suve külm, Johanna seal ujuda ei julge, vaid kastab ennast sisse ainult väga sooja ilmaga. Jõe äärde on püstitatud palkidest saun. See ei ole selline elektriga ja klaasist uksega, nagu majas, vaid on puudega köetav ja pesta tuleb kausi sees. Ega see õieti pesemise koht polegi, tähtis on võtta kõva leil ja siis karjudes jõkke hüpata. Vähemalt niimoodi teevad mehed. Emmeliina on ka suur saunafanaatik, aga talvel seda tihti ei köeta. Suvel aga küll ja siis istuvad külalised ehk kliendid sauna juures lõkkeplatsil, grillivad ja ajavad juttu. Hea on see, et läheduses pole ühtegi elamut, mille elanikke see segaks. Ainult Milvi ja Uno maja.

Aga palju enne seda oli aasta 1988 ja sellest tuleb juba järgmine, "Ruudu" baari lugu