Monday, September 29, 2008

RUUDU BAAR

Sündmused, millest juttu tuleb said algatuse 1988 aastal ja on üles äratatud kakskümmend aastat hiljem, 2008 aasta aprillis.


Eesti Vabariiki polnud veel, oli Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja valitses nõukogude kord kuigi sini-must valge lipp oli juba mingil moel rehabiliteeritud. Meie pere, õieti minu initsiatiivil otsustasime ellu äratada tühjalt seisva keldribaari, kus mõtlesime näitama hakata videofilme. Üks selline koht, Neeruti baar Lääne-Virumaal juba tegutses. Videomakk oli "läänest" ja nii uus asi, et seda polnud paljud näinudki, samuti tuli filme igalt poolt hankida.


Asi sai käima lükatud ja avamine määratud esimesele aprillile. Pakkusime sööki ja jooki, korraldasime sünnipäevapidusid ja pühapäeviti näitasime lastele multifilme. Mõtteke tekkis sellepärast, et töötasin toona suure asutuse sekretärina ja kunagi komsomolide baariks ehitatud keldriruum seisis tühjana. Asja ametlikuks vormistamiseks tuli luua kooperatiiv oma põhikirja ja juhatusega. Loa töötamiseks andis Rajooni Täitevkomitee. Loomulikult ei tohtinud müügisortiment sisaldada midagi alkohoolset, kuid suuremate koosviibimiste ajaks sai eriluba taotleda.


Niisiis saime need ruumid, garderoobi, pisikese kraanikausiga köögiosa ja kaminaga saali, kuhu mahtus korraga nii 35 inimest. Esimene mure oli hankida kaks televiisorit ja paigutada need seintele. Uskuge või mitte, raha meil polnud, sest elasime viiekesi pereisa inseneripalgast ja ainuke investeering oli „žiguli 01”. Lapsi oli sel ajal kolm, noorim alla aasta. Appi tulid sõbrad, kes tegid esimeseks sissemaksuks 1200 rublase värviteleka, mis hangiti, mitte ei ostetud kauplusest, kus sellist kraami lihtsalt polnud. Teine, vene värvikas, oli meil endil. Järgmine suurem probleem oli videomakk, mis sel ajal maksis sama palju kui meie auto. Õnneks elas mu vend rikkas kolhoosis, kus oli üks makiga kutt. Tuli ka tema kampa võtta, et ta saaks oma maki ja filmid teenima panna. Tahtsime ruumi oma moodi kujundada, appi sai palutud üks Tartu kunstikooli poiss. Kõik sai täpselt nii kui peab: lauad, toolid, ise ehitatud baarilett ja seintele esimene fotonäitus tuttavalt koolivennalt.




Kuna inimene ei tule ainult filmide vaatamise pärast, siis tuli mõelda, mida söögiks pakkuda. Arvasime, et grillkana, jäätis ja „Fanta” oleksid need, mis meelitavad. Kana nõudis grille, need maksid 70 rbl. tükk. Neli neid tuligi riiuli peale, ostsime vist kuskilt venemaa poole pealt. Tähtsad olid kohvikeedukannud, need Läti mulksutajad. Te võite naerda või mitte, aga keegi meist polnud elus filtriga kohvikeetjat näinud. Kannudega sai veel nalja, sest Andres mõtles välja süsteemi: kinnitas kolm kannu lauajupile ja pani neile kraanid külge. Nii valmis ilmatu peen kohviaparaat. Mida muidugi ei olnud, oli kohv. Ja jälle tutvused, tutvused… Vahepeal õppisin isegi selgeks roheliste ubade röstimise gaasiahjus ja ei kõrvetanudki ära! Iga sissetulnud rublaräbal läks baari heaks, oli vaja taldrikuid, kohvitasse, nuge–kahvleid, jäätisepokaale. Sõitsime jälle Venemaa poolele Slantsesse, kuhu siis mujale.


Niipalju mõistust meil oli, et otsustasime töötada ainult nädalalõppudel. Kuidas see siis välja nägi: abikaasa moosis kaubabaasi ülemaid, tassis sealt Fanta kastid ja viie kilosed jäätised ülemisse laoruumi. Minu vend Andu tuli kolhoosi kanadega, kutt videomakiga. Ise küpsetasin kodus pirukad, siis läksin kohale, panin paar kana keema, sealt sai puljongit ja salatit, keetsin riisi. Riisi keetmine oli ka paras kunsttükk, et ta just parajalt sõmer jääks. Ah jaa, kaubabaasist tulid veel ploomikompott ja tomatimahl. Kompotivedelikust ja majoneesist miksisin salatikastme, ploomid jäid kaunistuseks. Alguses võttis see jubeda aja, pärast tegutsesin kinnisilmi. Andrese leivanumber oli kanad kokku mätsida ja grilli panna, sest mõned kellaajalised tellimused saime juba telefoni teel.




Õhtuks jõudis venna pruut Diana Tallinnast keskkoolist ja läks garderoobi valvesse, sest pidime kindlustama vargusvaba õhkkonna. Ja mis garderoob see oligi, paar pinki, kolm nagi ja peegel. WC oli üleval, seda tuli iga natukese aja tagant üle vaatamas käia, sest olin haiglaselt puhtusefriik ja rokane kraanikauss või vetsupott ei tulnud kõne allagi.


Kella kaheksast hakkas rahvas tulema. Pilet maksis kaks rubla (see tulu läks kõik videomehele, baaris peeti täpset arvet). Kana ports maksis 3 rubla. Ühest kanast sai kolm portsu, tihti telliti lauda terve kana. Puljongit, pirukat, salatit võeti vähem, hiljem asendasime pirukad kuumade juustusaiadega. Alguses mängisid muusikavideod, siis algas esimene film, tavaliselt mingi komöödia või äxen, kaheteistkümne ajal veel üks ja kui häid sõpru jätkus, siis võis veel mingit erootikat loota. Nii kestis see varahommikuni välja. Olime alguses saamatud, rahvast oli ikka palju ja esimesed nädala lõpud töötasime praktiliselt kuuekesi: meie mehega, vend pruudiga, videomees ja sõber Eigo.


Ei tohi unustada, et kõigil oli sel ajal oma põhitöö. Alguses pidi kaasa lööma Eigo naine, kuid kuna ta töötas müüjana ei saanud laupäevi vabaks. Käisime mehega õhtu ja öö jooksul mitu korda kodus, sest kolm poissi vajasid hoolt ja noorim oli veidi üle aasta. Ega meie Dianaga suurt filme näinud, pidime kitsukeses köögis kogu aeg kättpidi kraanikausis olema või kanataldrikuid tegema. Pärast kahtteist läks lahedamaks. Uskuge või mitte, kaheksakümne kaheksandal palju ei joodud ja alguses oli meil alkoholi luba ainult suuremateks koosviibimisteks. Mõnel piduseltskonnal oli pudel kaasas, kuid sellest probleeme ei tekkinud. Linnast sai meile erataksoga, ots maksis 3 rubla, taksojuhte teadsime ja tavaliselt tulid nad öösel enne koju minekut kana sööma või vahepeal kohvi jooma.

Kohalikku rahvast oli ka, aga peamiselt üksikud poissmehed, pereinimesed pidasid kalliks ja tulid siis, kui külalised majas või mingi tähtpäev. Linnarahvas kasutas meie teenuseid rohkem, juba esimesel kuul oli mitu sünnipäeva tellimist. Laupäeval tuli päeval koristama minna: õueala, trepp, WC loomulikult ka. Mäletan, et nühkisime Dianaga neid suuri välisukse klaase iga nädal. Kord, kui üks öine vihane mees sealt läbi jooksis, mõtlesin: kas tegin liiga puhtaks ?


Kindlasti peaks rääkima pühapäevadest. See oli multikate päev. Sain vaevalt mõne tunni magada kui tuli Silver (11) ja Rasmus (8) kikilipsustada ja nendega koos lastehommikule minna. 50 kopika eest tuli siis igasuguseid disnikaid - multikaid, Silver müüs baaris ja Rasmus kandis Fantat ette. Mina jooksin jäätisega ülemise korruse vahet, sest alguses all külmkappi polnud. Trenn missugune. Ja ei maksa unustada, et kodus oli isaga aastane Günter. Juunis jäi rahvast vähemaks, siis otsustasime veidi hinge tõmmata. Olime ju alguses kõik nädalalõpud rakkes.

Imeliseks kujunes 1988 aasta jaanipäev, sest rahvustunne möllas ja tahtsime külaellu oma osa anda. Kiigeplats meil oli, kõrvalkooperatiivi Leimanni õmblejapoisid vuristasid kileriidest, millest nad muidu dresse tegid, sinimustvalge kokku. Heiskasime, laulsime, kandsime rahvariideid, väiksed tüdrukud käisid ringi korvikestega, kus vahvlitorbikud jäätisega…


Kui saabus rannahooaeg mõtlesime välja uue väljundi. Hankisime Võsu külanõukogult müügiloa, laadisime auto pagasniku „Fantat” ja pulgajäätist täis, toppisime kolm last autosse ja randa! Keegi meid kapitalistideks ei sõimanud, teenisime „Fanta” pealt 10 ja jäätise pealt 5 kopikat. Ise saime mõnusa rannailma, sest olime oodatud, kaupa jätkus vaevalt tunniks, aga bensuraha saime tagasi ja lastele kommi ka. Isegi ajalehes kirjutati punasest autost Võsul ja riigikaubanduse puudujäägist.

Grandioosne oli ehitajate päev Peipsi ääres, kuhu läksime sügavkülmkapiga (jäätist täis), Andrese õe poolt Soomest toodud kohviaparaadiga, suure grilliga (ei tea kust laenatud, aga 10 kana tegi korraga) ja rahvamajast laenatud valgete plastlaudade ja toolidega. Silver tegi nimekirja, mis kaasa tuli võtta, ei puudunud sealt reha, luud, labidas, tapeet, värvid, pintsel (?) ilmselt sildi tegemiseks. Nimekirja lõppu oli ta lisanud Silver, 1 tk. väga õrn.

Nii me oma rannakohviku Iisaku sauna ette üles lõime. Saunalaval pesin nõusid, pidu käis kaks ööd-päeva. Vend Andu ja pojad muidugi abiks. Nii selgelt mäletan, et kui pühapäeval sauna terrassil magamiskotti kerra tõmbusin läksid hilisvarased pidulised mööda ja sõnasid: need ka juba (kell viis) magama heitnud.



Sügisel läks jälle otsast peale, ikka reede, laupäev, pühapäev. Vahe oli selles, et Diana oli kooliga ühele poole saanud ja noored otsustasid jõulude ajal leivad ühte kappi panna. Siis saime ka rendile väga uhke mahlaaparaadi, mis hoidis jahedana nelja sorti mahla. Naistel oli küll sellest rohkem kahju kui kasu, sest selle pesemine oli kohutav.


Sissetulekute ja väljaminekute kohta pidasime arvestust, säilinud on kaust „väikevahendid ja põhivahendid” ja veel mõned kritseldused näiteks 60 kana – 156 rbl., 3 kg. kohviube – 60 rbl.

1989 aasta kevadel kassad päevas 234.-, 237.-, 350.-

Laste pühapäeval Silveri kassad 18.80, 13.-, 39.-, aga ka 66.35

Näiteks laupäeval 1989, kui sündis meie neljas poeg oli kassa 287.- See oli üldse üks meeldejääv laupäev, sest meie tuttavatel olid pulmad ja mina läksin vastu hommikut sünnitama, Andu ja Diana pulma. Andres koos 13 aastase Silveriga tegi sünnipäevalaua 20-le inimesele, sest tellitud kokk lihtsalt ei ilmunud kohale. Ei tea, kuidas see laud küll välja nägi, aga mingit negatiivset tagasisidet küll ei tulnud. Silver mäletab tänapäevani täidetud mune ja hakklihapalle koorekastmes. Hämmastav!


Sügisel otsustasime võtta abilise: nõudepesija – koristaja. Olime juba edasi arenenud, pealegi oli mul tita kodus ja veidi hakkas see öötöö üle jõu käima. Ka suhetes tekkisid pinged, sest Andres oli väga autokraatne juht ja tihti hoolimatu. Meie vennaga olime teisest puust, usaldasime rohkem inimesi. Ja Andres otsustaski võtta vastu uue väljakutse ja äratada elule vana koolimaja. See on aga juba järgmine lugu.


Kokku kestis see videobaari episood kaks pikka aastat ja kolm kuud. Need olid õpipoisi aastad endale ja riigis toimuvatele muudatustele, mis algasid minu jaoks fosforiidisõjaga ja lauluga "ei ole üksi ükski maa, ei saa sind jätta, Virumaa" , järgnesid öölaulupeod ja Alo Matiiseni isamaalaulud.

See on ajalugu, seltsimehed.



Rääkisime just vennaga, et miks sellest ajast videofilme ei teinud, koduseid saime küll filmi peale: Ilmselt olid keldriruumid pimedad ja lisavalgustust polnud. Fotograafidega oli siis kitsas käes, võib olla suurematel pidudel pildistati, kuid meie neid ei saanud välja arvatud need kolm. Küll aga on kena mälestus pisike külalisteraamat, kus kõik meenutused sees.


Aga järgmine tuleb juba uus lugu, see on Toidutare tegemise lugu